Eelmisel nädalal korraldas Tartu Ülikooli kestliku arengu keskus aruteluõhtu „Sõjad ja keskkonnakahju“, millest võttis osa ka meie tippkeskuse maastike elurikkuse töörühma juht Aveliina Helm.
Arutelu sõdadest tuleneva keskkonnakahju üle.
Koos Tartu Ülikooli õhusaaste modelleerimise kaasprofessori Marko Kaasiku, Kaitseväe Akadeemia taktika lektori kolonelleitnant Marko Pungari ja Tartu Ülikooli mullaökoloogia töörühma liikme Jaak Pärteliga arutleti sõdade pikaajaliste ja sageli varjatuks jäävate keskkonnamõjude üle. Arutelu juhtis ERR-i ajakirjanik Kristo Elias.
Arutelust jäid kõlama mitmed olulised mõtted:
Ajalugu näitab, et sõjaväe poolt hallatavad alad võivad olla tegelikult päris loodusrikkad, sest seal ei toimu tavapärast taristu ja teedevõrgustiku pidevat arengut. Seega võib loodus suurtest kaitseväe kasutuses olevatest piirkondadest mõnikord hoopiski võita, vaatamata sealsetele häiringutele.
Taastuvatele energiaallikatele panustamine on väga tark ka sõjalise julgeoleku vaatest, sest suuri soojuselektrijaamu on oluliselt lihtsam hävitada kui hajutatud tuule- ja päikseparke. Hajutatud tootmisüksuste hävitamiseks kulub palju rohkem täpset laskemoona. Ukraina näitel saab öelda, et päikesepaneelid suudavad toimida ka siis, kui nad on osaliselt kahjustatud kuuli- ja killuaukudega, ning nende parandamine oli suhteliselt lihtne.
Ökosüsteemide taastamisel ei taastata mingit kunagist algset seisundit, vaid kujundatakse võimalikult otstarbekas olukord tänastes tingimustes. Näiteks kui jõgi on sõjategevuse käigus saastunud, ei ole realistlik taastada jõge sellisesse seisundisse, nagu see oli 500 aastat tagasi. Mõistlikum on taastada jõe kui ökosüsteemi toimimine vastavalt praegustele tingimustele, võttes arvesse juba muutunud kliimat ja keskkonda.
Mida paremini suudame keskkonda hoida rahuajal ja mida paremas seisus on meie mullad ja ökosüsteemid, seda vastupidavamad on nad ka nendele sõjalistele häiringutele, mis võivad paratamatult meie riigis aset leida.
Kuula arutelu järele siit: