4. detsembril osalesid meie tippkeskuse liikmed Eesti Maaülikoolis toimunud konverentsil „Kestlik mulla- ja maakasutus – mullateadusest maakasutuse juhtimiseni“.
Tippkeskuse maastike elurikkuse töörühma juht Aveliina Helm osales paneelarutelus, kus arutleti, kuhu me tahame Eesti mulla- ja maakasutuses jõuda.
Aveliina arutelul osalemas.
Aveliina mõtteid arutelust:
Personaalne maakasutus ja targemad otsused läbi olemasolevate andmete on kahtlemata maakasutuse planeerimises üks tulevikutee. On otstarbekam liikuda järjest rohkem täppismaakasutuse poole, kus tänased teadusarengud võimaldavad anda eri soovitusi juba ühe põllu erinevatele osadele. Kestliku maakasutuse tippkeskuses proovime me välja töötada lahendusi, mis tooksid info konkreetse maalapi seisundi, ökosüsteemi hüvede, leostumisohu ja mulla elustiku kohta iga maakasutajani.
Väga tähtis on see, kuidas inimesed keskkonnahoidlikust tegevusest räägivad. Praegu on aina tihedamini näha, kuidas kogu arutelu keskkonnateemadel kaob suure vastandumise alla ning igat uut keskkonnateemat peetakse järgmiseks rohehulluseks.
Me pole olnud oma maakasutuses suurte planeeringute puhul väga strateegilised – meie linnad on valgunud põldudele ja nad jäävadki valguma, kui seda ei reguleerita. Igasugune reguleerimine ei ole halb, sest tänu sellele me saamegi kõik üheskoos hästi elada.
Paneelarutelu, kus Aveliina kaasa rääkis, saab järele kuulata siit:
Tippkeskuse maakasutuse poliitika töörühma juht Ants-Hannes Viira osales teises paneelarutelus maakasutuse sünergiate ja väljakutsete üle.
Ants-Hannes arutelul osalemas.
Antsu mõtteid arutelust:
Maakasutuses jääb konkurents ja sünergia alati püsima. Põllumajandusektori sees konkureerivad ettevõtted pidevalt samale maale. Meil on väga palju maad, mida maakasutajad ise ei oma ja uuel konkursil osutub valituks enamasti kõrgemat rendihinda pakkuv maakasutaja. See võib omakorda kaasa tuua olukorra, kus maasse investeerinud ja mullastiku seisundit parandanud maakasutaja ei pruugigi saada oma töö vilju maitsta, sest konkurents on lihtsalt nii suur.
Tuleks välja arvutada, kui palju ja millist põllumajandusmaad me vajame selleks, et mitu aastat vältava kriisi jooksul Eesti rahvast toiduga ära varustada. Lisaks oleks vaja ka kaardistada, kust meil ei ole võimalik enam väetisi ja taimekaitsevahendeid importida, sest ka see mõjutab kriisiaegset toidujulgeolekut.
Paneelarutelu, kus Ants kaasa rääkis, saab järele kuulata siit: